Hakkame otsi kokku tõmbama
Kolmas nädal Soomes hakkab lõpule jõudma. Hommikul sai jälle adrenaliini. Ärkasin lumekoristusmasina kopa kolina peale. Piilusin kardina vahelt välja ja nägin, kuidas kopamees lükkab kahte lumehunnikut minu auto külje alla. Alles eile ukerdasin ma nende vahelt välja, parkisin auto vähemalt 10 meetrit kaugemale puhtale, roogitud alale, et mitte segada lumekoristust. Tuli ikkagi üllatuda, kuigi eile oli mul kahtlus, et auto oli lume alla maetud nimme. Tõmbasin siis mantli selga ja sibasin õue. Küsisin mehe käest, et mis probleemiks. Vastuseks sain, et tal on väga raske lund lükata, kui mõni auto platsil seisab. Kahjuks polnud selles loogikat, sest praegusel juhul ei seganud mu suksu kedagi. Puhas õelus eestlaste vastu juhtis seda kopaseppa. See tuli ka hiljem päevavalgele. Kui lumelükkaja sai teada, et oleme õpilased ja elame siinsamas, oli mehel vesi ahjus. Kartuses, et kaeban tema tegevuse peale (mida polnudki plaanis), käis ta ise juhtkonnale juhtunust rääkimas ja vabandust palumas.