Seitsmes koolipäev, 7.detsember
Soome iseseisvuspäeva, 6. detsembri veetsime tervislikult kõnnirajal. Täpselt läbitud kilomeetreid ei ütle, aga kõnnitud sai mehiselt. Kahjuks ei leidnud enda jaoks ühtegi sobivat kultuuriüritust, sestap tegime hommikupoolikul arvutitööd. Nagu näha, on meil kõik tasakaalus (töö ja füüsiline koormus, ma mõtlen). Ja õhtul, loomulikult, vaatasime televiisorist Soome sõjaväe paraadi ja presidendi vastuvõttu. Hindasime külaliste kleite ja soenguid. Kuidagi pidi selle päevakese ju õhtusse veeretama. Teleka ees lubasime endale ühe veidra väljanägemisega koogi, mille päev enne ostsime kohalikust Prismast. Kuna olen kookide/saiakeste suhtes väga valiv, pidin tervet 24 tundi meeletut ärevust ja hirmu tundma enne kartuli näoga koogi maitsmist. Mõtlesin, kas see oli nüüd õnnestunud valik või täielik läbikukkumine ja Soome isesisvuspäva pean edaspidi meenutama, kui halva koogi päeva. Kuid, ei, kook maitses palju paremini, kui tema välimusest võiks eeldada.
Kooli jõudsime jälle esimestena. Nii see on iga päev. Ei tea, kas seetõttu, et elame teistega võrreldes kõige lähemal või oleme lihtsalt tublid? Ilmselt see teine variant.
Tänane päev möödus enamasti kudumise tähe all. Paariks tunniks silkasime ka värviklassi, kus sooritasime teise värvikatse. Seekord kasutasime oma roosa-kirjuks värvunud lõnga peitsimiseks happevärvi. Saime soovitud veinipunase ikkagi kätte. Meie kallis meriino vanus tublisti taolise armutu värviralli peale. Haspeldasime need tuustid uuesti üle ja saime siiski toreda tulemuse. Kodus tuleb sellest lõngast kindlasti ilus sall. Värvimisepopöa lõpetuseks tahaks öelda, et plaanid, mida sa plaanid, tulemus on enamasti midagi muud. Kui tahad kirjut, saad labaselt ühevärvilise. Ootad veinipunast, tuleb välja põrssaroosa. Elu on täis üllatusi ja sellisena tuleb seda ka võtta.
 |
| See ei ole hernesupp, - värvime lõnga |
 |
| Teisel korral sai roosast lõpuks punane |
Comments
Post a Comment